BH RuZZland

Russian PROSAIC!

  • Increase font size
  • Default font size
  • Decrease font size

Nõukogude Liidu taastamise projekt Lõuna-Osseetias

E-kiri Print PDF
(2 hindajat, keskm. hinne 5.00 (maks.5))

Osseetide asustuse teke lõuna pool Kaukasuse peaahelikku on tegelikult läbiuurimata ajalooline valdkond (vt. Osseetia). Loomulikult on osseetidel selle kohta oma ja Gruusia ajaloolastel oma versioon. Üks on aga selge, reeglina lahutab Kaukasuse peaahelik sealsete rahvaste asuala.

Osseedid olid Kaukaasia rahvastest peaaegu ainsad, kes Kaukaasia sõdades 18.-19. sajandil venelastega koostööle läksid. Enamik mägirahvaid osutas Vene anastajatele visa vastupanu.

Selle koostöö tunnistajaks on osseetide keskuse Vladikavkazi nimetus - "valitse Kaukaasiat".

Koos venelastega liikusid osseedid ilmselt ka lõuna poole üle Kaukasuse peaaheliku. Ka praegu räägivad Lõuna-Osseetia iseseisvuse apologeedid täiesti ametlikult, et osseedid liitusid Vene impeeriumiga palju varem kui Gruusia rahvad.


Umbes sama kordus bolševike võimuletulekul Venemaal pärast 1917. aastat. Gruusias tuli võimule rahvuslik valitsus, kes suutis kuni 1921. aastani riiklikku iseseisvust hoida. Selle riigi koosseisu läksid ka praeguse Lõuna-Osseetia alad. Bolševike relvajõud tungisid 1921. aastal Gruusiasse just Põhja-Osseetiast. Osseedid räägivad praegu oma ametlikus ajaloos Gruusia menševike valitsusest, kes nende veendumusel teostas praeguse Lõuna-Osseetia ala osseetide külades nende suhtes genotsiidi, ning bolševikest kui oma vabastajatest. Igal juhul pidas Kaukaasia bolševike üks liidreid Sergo Ordžonokidze Gruusia osseete meeles ja andis neile autonoomse oblasti staatuse Gruusia NSV kooseisus.

Enne Teist maailmasõda kasutasid õigeusklikud osseedid ladina tähestikku. Gruusia NSV võimude tagakiusamise näitena toovad osseedid fakti, et nad sunniti üle minema gruusia tähestikule. Samas jätavad nad mainimata, et Vene NFSV kooseisu kuulunud Põhja-Osseetias sunniti osseedid samal ajal üle minema kirillitsale. Selline oli lihtsalt kommunistide rahvuspoliitika. Ja miks oleksid Gruusia kommunistid pidanud oma Vene kolleegidest paremad olema.

 

Üle Suure Sõjatee

 

Rääkides Lõuna-Osseetiast kui mingist territoriaalsest tervikust tuleb arvestada, et see ala ei ole valdava osa ajaloost seotud olnud ühendusteega üle Kaukasuse peaaheliku Põhja-Osseetiaga. Üle 200 km pikkuse Kaukaasia Suure Sõjatee rajas Vene armee juba 18. sajandi lõpus. See jääb peamiseks ühendusteeks Kaukaasia lõuna- ja põhjaosa vahel ka praegu.

 

19. sajandi lõpul rajati lisaks ka Osseetia sõjatee, mis algas Osseetiast Darg-Kohhi staniitsast, ületas peaaheliku ning jõudis Kutaisini. Lõuna-Osseetia alade osseetidel puudus ühendus "suure Osseetiaga" Suure Sõjatee kaudu, siduv nabanöör oli vaid Osseetia sõjatee läbi Gruusia alade. Juba see iseenesest näitab sellise territoriaalse moodustise suhtelisust. Nimetuse Lõuna-Osseetia mõtlesid välja alles bolševikud. Praeguseks on Osseetia sõjatee kasutusest praktiliselt väljas.

 

Uue sisu Lõuna-Osseetia alale andis kindlasti 1971. aastal alustatud ja 1981. aastal valminud Transkaukaasia magistraal, mis ühendab Põhja- ja Lõuna-Osseetia alad läbi Roki mäekuru ehitatud tunneli.

 

Lõuna-Osseetia meenutab tegelikult Setumaad. Seal on grusiinlaste külad segamini osseetide küladega. Võimatu on täpselt määrata grusiinlaste ja osseetide arvulist vahekorda sellel alal enne 1921. aastat. Pärast Teist maailmasõda tuuakse esile suhtarve 60-70 protsenti osseete, 30-40 protsenti grusiinlasi.

 

Praegu on igasugused elanike arvud puhas spekulatsioon, sest keegi ei tea täpselt, kui palju on sealt konflikti ajal rahvast lahkunud. Kui räägitakse palju osseedi põgenikest, siis peaaegu vaikitud on gruusia põgenikest, kes on oma kodukohad kohalike osseetide vägivalla tõttu jätma pidanud.

 

Iseseisvus ei huvitanud

 

1990. aasta septembris võttis Lõuna-Osseetia ülemnõukogu vastu otsuse suveräänsusest ja pöördus Moskva poole palvega tunnustada autonoomset oblastit kui N Liidu liiduvabariiki. Vastuseks likvideeris Gruusia ülemnõukogu 10. detsembril 1990 oblasti autonoomia ja nimetas selle ühtse Gruusia Tshinvali piirkonnaks. Järgmisel päeval algasid Tshinvalis osseedi ja gruusia miitinguliste vahel kokkupõrked, hukkus kolm inimest.

 

6. jaanuaril viis Gruusia konflikti peatamiseks Tshinvalisse miilitsaüksused. Kohalikud osseedid alustasid relvastatud vastupanu. Sündmused kasvasid üle ulatuslikuks relvakonfliktiks, mida toetasid ühelt poolt Vene ja teiselt poolt Gruusia relvaüksused. Konflikti ajal hukkus 947 inimest.

 

19. jaanuaril 1992 korraldati Lõuna-Osseetias referendum, kus 99 protsenti osalenuid toetas Põhja- ja Lõuna-Osseetia ühinemist ja liitumist Venemaaga. Siinkohal peab mainima, et referendumi tulemusi ei tunnistanud Gruusia ega ka Venemaa. Samuti ei osalenud referendumis kohalik grusiinlastest elanikkond.

 

Vene rahuvalve on ilma mandaadita

 

24. juunil 1992. aastal kohtusid Sotšis Venemaa president Boriss Jeltsin, Gruusia riiginõukogu esimees Eduard Ševardnadze ja Lõuna-Osseetia esindajad, kes kirjutasid alla konflikti reguleerimise põhimõtetele. Piirkonda viidi nn segarahuvalvejõud, mis koosnesid Venemaa, Põhja-Osseetia ja Gruusia pataljonist suurusega 500 sõdurit. Need jõud allusid "segakontrollkomisjonile", kuhu kuulusid Venemaa, Gruusia ja mõlema Osseetia esindajad.

 
 

Praegu vastavaid lepinguid uurides on kindel, et sellel rahuvalvemissioonil ei olnud mitte mingisugust rahvusvahelist ega ÜRO mandaati. Isegi nn SRÜ mandaat, millest Venemaa räägib, on enam kui kahtlane.

 

Taoline rahuvalve tõi kiiresti kaasa selle, et osseedid kaitsesid omasid ja ründasid grusiinlaste külasid, Gruusia rahuvalvajad käitusid samamoodi osseetide külade suhtes. Vene rahuvalvajad olid tegelikult see jõud, kes mängu juhtis.

 

Tegelikult oli enamik Lõuna-Osseetia poolt ette võetud samme ühiskokkulepetega välistatud.

 

Ning selline nn rahuvalve on praeguses konfliktis näidanud, et osseetide relvastatud salgad varjusid igal võimalusel just Vene rahuvalvajate juures, kasutades neid tegelikult omamoodi kilbina. Sellest ka ohvrid Vene rahuvalvajate seas.

 

1996. aasta novembril viidi läbi esimese presidendi valimised, võidu sai kohaliku ülikooli rektor, ajalooprofessor Ludvig Tšibirov.

 

Venemaa kodanike tootmine

 

Venemaa on sõjalise agressiooni õigustamiseks toonud oma kodanike kaitse Lõuna-Osseetias. Aga kuidas Venemaa kodanikud sinna üldse sattusid? Väga lihtsalt: ühel hetkel hakkasid Vene võimud sealsetele soovijatele lihtsalt Vene passe välja jagama.

 

Kuid Vene passidega on keerulisem lugu, kui me siin ette kujutame. Venemaal on kaks passi - sisepass ja välispass. Ainult viimane annab võimaluse riigist välja sõita või välisriigi viisat taotleda. Kuna Venemaa on ametlikult tunnustanud Gruusia territoriaalset terviklikkust, siis on Lõuna-Osseetia elanikel vabalt Venemaale sõitmiseks vaja just välispassi.

 

Teine Venemaa iseärasus on kohustuslik sissekirjutus. Iga inimene peab olema registreeritud mingis kindlas eluko has. Kuna Venemaa justkui tunnustab Gruusia territoriaalset terviklikkust, siis on Lõuna-Osseetia Vene passi omanikud enamikus sisse kirjutatud Põhja-Osseetias või mujal Venemaal.

 

Kuigi väidetakse, et Lõuna-Osseetias on umbes 80 000 elanikku ja enamik neist on Venemaa kodanikud, ei vasta see tõele. Sest kindlasti ei ole Venemaa kodanikud näiteks kohalikud grusiinlased.

 

Piirkond on majanduslikult täiesti võimetu ja kogu ülalpidamine tuleb Moskvast, ka näiteks sotsiaalabiraha ja pensionid. Seetõttu on kohalikul võimul kasulik näidata suuremat abivajajate hulka, et siis see raha lihtsalt ära varastada. Viimaste Vene presidendivalimiste põhjal saab hinnata, et Lõuna-Osseetias oli tegelikult 38 000 hääleõiguslikku Venemaa kodanikku. Ekspertide arvates ei ela piirkonnas reaalselt üle 50 000 elaniku.

 

Salakaubaveo keskus

 

Tuntud Vene ajakirjanik Julia Latõnina on välja toonud Lõuna-Osseetia marionettrežiimi võtmekujude tausta ja küsinud retooriliselt, kes neist on separatistid. Nn separatistide juhtide taustale heitis valgust ka Gruusia saadik ÜROs Irakli Alasani.

 

Esimese presidendi Ludvig Tšibirovi ajal muutus Lõuna-Osseetia kiiresti salakaubaveokeskuseks. Kuid presidendi ahnusel ei olnud piire. Piirkonna mõjukatele ärimeestele vendadele Ibrahim ja Džambulat Tedeejevile see aga ei meeldinud. Oma ustavate relvasalkade toel hakkasid nad presidendilt lihtsalt jõuga "tollitulusid" ära võtma. Ühel hetkel otsustasid vennad aga presidendi lihtsalt ära vahetada. Nende valik langes Eduard Kokojevile. Just nii kirjutas oma nime tulevane president, kes alles hiljem kõrges ametis olles muutus Kokoitõks.

 

Kokoitõ on sündinud Tshinvalis, oli aastatel 1988-1990 linna komsomolijuht, osales oma relvasalgaga isiklikult konfliktis Gruusiaga. Hariduselt kehalise kasvatuse õpetaja. 1997. aastal määras president Tšibirov Kokoitõ piirkonna kaubandusesindajaks Moskvasse. Kokoitõ muutus oluliseks kujuks ka Moskva osseetide kogukonnale, sest kontrollis kaubavoogusid läbi Lõuna-Osseetia.

 

Valitsuses FSB ja KGB tegelased

 

2001. aasta presidendivalimistel võitis Kokoitõ, kes oli rajanud poliitilise rühmituse Osseetia Eest. Kuid president Tšibirov ei olnud nõus oma kaotust tunnistama. Presidendi poja, Aleksei Tšibirovi juhitud KGB eriüksus piiras parlamendihoone sisse ja nõuti valimistulemuste tühistamist.

 

Mõne aja pärast saabus aga parlamendihoone kaitsele ligi tuhat relvastatud Kokoitõ pooldajat. Vaid Põhja-Osseetia presidendi Aleksander Dzasohhovi sekkumine aitas verevalamise ja klannidevahelise sõja peatada.

 

Nii nagu Kokoitõ oli reetnud oma eelmise leivaandja, reetis ta ka vennad Tedeejevid. Vennad olid sunnitud Lõuna-Osseetiast lahkuma, 2006. aasta sügisel tapeti Ibrahim Vladikavkazis.

 

Oma režiimi peaministriks valis Kokoitõ Venemaa kodaniku, Baškortostanis sündinud kütuseärimehe Juri Morozovi. KGB ülem Anatoli Barabanov oli enne seda FSB ülem Mordvas, siseminister polkovnik Mihhail Mindzajev töötas Põhja-Osseetia siseministeeriumis ja juhtis Beslani pantvangikriisi ajal FSB eriüksust, kaitseminister kindral Vassili Lunev oli Permi sõjakomissar, julgeolekunõukogu sekretär polkovnik Anatoli Barankevitš oli Stavropoli krai sõjakomissari asetäitja ning osales mõlemas Tšetšeenia sõjas, valitsuse kaitsemeeskonna ülem Vladimir Kotojev oli Vene armee polkovnik, piirivalve ülem Aleksandr Tšebodarov oli FSB polkovnik jne.

 

Konf likti kajastanud Vene telekanalites oli kogu selle aja jooksul ainult üks naeratav nägu - see oli Eduard Kokoitõ.

 

Toomas Kümmel
Eesti Ekspress

Kommentaare (0)

Lisa oma kommentaar


busy
 
erakond

Rahvusliku mõttelaadi toetuseks

BHR on tänulik toetuse eest!

Summa: 

Head BHR austajad!

Meie leht sattus pahade inimeste rünnaku alla, mis sundis tegema korrektiive lehe toimimises.
Seetõttu on alates detsembrist 2014. a. BH RuZZland kolinud uuele aadresile:
http://BHRuZZland.balanss.ee


Vanal (käesoleval) aadressile jääb arhiiv, mille kaudu pääseb ligi varasematele materjalidele (artiklid, kirjutised aastatest 2007 - 2014). Uuel ülalnimetatud aadressil asub aga leht uues kuues ja loodetavasti mitte halvem, kui oli vana.

Oleme jälle koos ning alati teadlikud idanaabri kurjusest.

BHR meeskond

AutoTranslation

English Chinese (Traditional) Finnish French German Russian Swedish Latvian Lithuanian Ukrainian Estonian
wiki tänubanner

BHR Cinema

Viimati lisandunud videofail


Kasakate palve