BH RuZZland

Russian PROSAIC!

  • Increase font size
  • Default font size
  • Decrease font size

HENN PõLLUAAS: Eesti - kodanikevaba valimisparadiis

E-kiri Print PDF
(1 hinnang, keskm. hinne 5.00 (maks.5))

Peale eurovalimisi, kus Toompea erakonnad pidid taluma häbistavat allajäämist kahele üksikkandidaadile, on (seoses lähenevate valimistega) kerkinud üles diskussioon apoliitilisest Tallinna linnapeast ja kohalike omavalitsuste apoliitilisest juhtimisest laiemalt. Suurparteide poolt on seda ideed järjekindlalt naeruvääristada püütud, enamasti väitega: kui puudub poliitiline juhtimine, puuduvat ka vastutus. Justkui eksisteeriks tänases Eestis mingisugunegi poliitiline vastutus.


Parteide esindajad on ilmselt unustanud, et mitte ühegi tasandi rahvaesindajad, ei kohalikes omavalitsustes ega Riigikogus, ei vastuta isiklikult mitte millegi eest: nad ei ole seotud oma mandaadiga ega ole ka tagasikutsutavad. Kuni nende tegevuses ei ole tuvastatud otseseid kuritegelikke elemente võivad nad petta oma valijate ootusi, teha tobedaid ja kahjulikke otsuseid ning rikkuda oma lubadusi kuitahes palju. Selline praktika vajab kindlasti muutmist. Parteide legitiimsus ja vastutus ei ole grammivõrdki suurem valimisliitude või üksikkandidaadi omast.


Diskussiooni apoliitilist juhtimisest on liitunud ka IRL Andres Herkeli isikus, kes oma Delfis avaldatud artiklis tõi üsna hästi esile praeguse sundparteistumise ja ametnikkonna ülepolitiseerituse negatiivsed küljed. Sellega tuleb ainult nõustuda. Igapäevase elu ja asjaajamise politiseerimine ei ole normaalne. Samas kumab aga artiklist läbi selge valimisteeelne püüd eristada IRL-i oma populaarsust kaotavast koalitsioonipartnerist ja muudest erakondadest, justkui nemad oleksid erinevalt teistest jõududest kõigist pattudest prii. Herkeli sõnul tuleb Eestile kasuks see, kui võimalikult palju kodanikke astuks hoopis poliitiliste erakondade liikmeks, lööks kaasa nende poliitikate kujundamises, muutes sellega praegused erakonnad ja ka erakonnasisese demokraatia palju tõsiseltvõetavamaks.


Osaliselt on tal muidugi õigus. Kõigi Toompea parteide liikmete arv kokku, kes meie riigielu juhivad, moodustab tervest kodanikkonnast protsentuaalselt vaid tühise osa. Sisuliselt juhib rahvast käputäis parteilasi, veel õigemini üksikud parteide tippjuhid ja tagatoad. Erakonnad omaksid tõesti märksa suuremat kaalu ja oleksid tõsiseltvõetavamad, kui neisse kuuluks senisest enam inimesi. Teisalt puudub aga igasugune alus arvata, et parteide juhtimine muutuks pelgalt liikmete arvu kasvades demokraatlikumaks, sest kes neil on seni keelanud olla demokraatlikud. Tänased erakonnad on näidanud hoopis oma partokraatialembust ning võimetust ja ka tahtmatust tegeleda Eesti riigi ja kodanike huvide elluviimise või kaitsmisega. Prevaleerivaks on muutunud hoopis parteide ja parteiladvikute kitsad eri- ja erahuvid. Nii kohalikul kui riiklikul tasandil püütakse teha kõik, et pääseda võimu ja seeläbi rahaliste vahendite juurde. Enda kontrolli alla saadud raha muudetakse jälle võimuks ja vastupidi. Vahendeid valimata.


Et võimule pääseda peavad erakonnad saama endale võimalikult paljude kodanike hääled. Kodanikkond on aga piiratud, nende poliitilised eelistused suuremalt osalt välja kujunenud ning neist rohkem kui kolmandik, keda üleolevalt „sooks“ tituleeritakse, ei poolda mitte ühtegi olemasolevat erakonda. Kus peitub siis väljapääs? Toompeal laiutav poliitkartell on leidnud selle valimisliitude keelustamises Riigikogu valimistel (KOV tasandil kukkus see õiguskantsleri vastuseisu tõttu läbi) ja Eesti kodanikkonna laiendamises. Lisaks itta ja läände koogutamisele, mille käigus on nõustutud kodakondsust valikuta jagama ka kõige suurematele Eesti riigi vaenlastele, on selle protsessi taga parteide soov laiendada oma valijate ringi. On ju näiteks Putini partei koostööpartneril, Keskerakonnal, venelaste seas ca. 80% toetus ning ka kõik teised parteid teevad enda „turuosa“ kasvatamise nimel üha sügavamat reveranssi siinsete venelaste ees. Alates üheksakümnendate aastate algusest on sel kombel kasvatatud kodanikest valijate arvu tervelt kolmandiku võrra.


Kuhu viib aga riigile ebalojaalsete kodanike arvu plahvatuslik kasv on selge. Ükski riik ei jää püsima, kui teatud kriitiline piir ületatakse. Valikuta kodakondsuse jagamise tagajärgi oleme me hakanud juba tundma ning on vaid aja küsimus, millal saabub aeg, mil Eesti riikluse eesmärgid, nii nagu nad veel täna kehtivas Põhiseaduses on sätestatud, muudetakse uuskodanike survel ümber.


Kohalike omavalitsuste tasandil on mindud aga veelgi kaugemale. Vähe sellest, et KOV valimistel kandideerijatel ei ole enam kohustuslik osata eesti keelt. Eesti on ka ainuke maa Euroopas, tõenäoliselt terves maailmas, kus valimisõigus on antud võõrriigi, pealegi meie suhtes vaenulikult käituva võõrriigi, Venemaa kodanikele. Neid on siin üle saja tuhande inimese. Samuti nn. kodakondsuseta isikutele, kes näitavad selget tahtmatust olla Eesti kodanikud, kuid vankumatut tahet saada osa kõigist kodanikele mõeldud hüvedest. Rahvusvahelise õiguse järgi on nende näol tegemist samuti Venemaa kodanikega. Seega on meil antud valimisõigus tublisti üle kahesajale tuhandele siinelavale Vene kodanikule, keda Eesti riigi ja rahva huvide kaitsmises küll „süüdistada“ ei saa.


Selle petsedenditu absurdi tagajärjel on kõigi Kirde-Eesti linnade omavalitsused valitud ja paika pandud välismaalaste poolt ning Eesti Vabariigi pealinnas ja mitmel pool mujalgi võimutsevad läbi Keskerakonna Kremli alamad. Sisuliselt ehitatakse Eesti sisse vene riiki. Röökisid ju õigeksmõistetud aprillimässu ninameeste jüngridki vaateaknaid puruks pekstes ja poode rüüstates: „Rossija, Rossija, Vsjo naša / Kõik on meie“. Sügisel toimuvatel valimistel osaleb Tallinnas vene valimisliit „Meie linn“, kus suur osa kandidaate on Venemaa kodanikud. Kas eestlastestel on varsti enam „nende“ linna asjagi? Pelgalt eesti keelelega ei saa juba praegugi enam Tallinnas ja suurel osal Eestimaast hakkama. Kas järgmistel Riigikogu valimistel osaleb vene partei „Meie maa“?

[BHR rõhutus]


Välismaalastele kodanikeõiguste andmise grotesksed tagajärjed ei piirdu aga sugugi kohaliku tasandiga. Veelgi pretsedenditum kui KOV valimistel osalemine on asjaolu, et ka Eesti Vabariigi presidendi valimistel on Kremli alamatele ehk nagu Venemaa neid kutsub, kaasmaalastele, antud täpselt samasugune kaasarääkimis ja otsustusõigus.


Teatavasti valitakse Eesti president Riigikogu poolt. Kui Riigikogus ei leia ükski kandidaat piisavalt toetust, läheb otsustamine üle valijameeste kogule, kelle sõna on lõplik. Valijameesteks on kohalike omavalitsute, linnade ja valdade esindajad. Nende valimisel on aga osalenud Venemaa kodanikud ning Kreml läbi oma propaganda ja kontrollimatult sissevoolavate valimisrahade. KAPO aastaraamat räägib juba ammu Venemaa aasta-aastalt kasvavast sekkumisest Eesti siseasjadesse, valimisprotsessidesse ja juhtimisse. Takistusi sellele aga ei tehta.


Kas saame enam rääkida eesti rahva kodanikuõigustest, enesemääramisõigusest omaenese maal või sõltumatust ja iseseisvast Eestist, kui meie ise ei vali enam oma valitsejaidki? Eestit võib nimetada maksuvabade majandusparadiiside eeskujul lausa omamoodi kodanikevabaks valimisparadiisiks.


Kus peitub aga tegelik väljapääs? Loomulikul naasmises meie Põhiseaduse preambulas sätestatud Eesti riikluse printsiipide juurde, et tagada „Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatu õigus“ ja „eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade“ ning selleks Riigikogu, KOV kui ka presidendi valimise seaduste muutmises. Teiste tsiviliseeritud maade eeskujul tuleb Riigikogu valimistel kaotada ebademokraatlik häälte ülekandumismehhanism, kohalikel valimistel tuleb taastada vaid kodanike valimisõigus ning president tuleb teha rahva (kodanike) poolt valitavaks.


Olemasolevad parnassiparteid, kes tänase olukorra on loonud, seda loomulikult nii ei näe - see ohustaks nende eksistentsi (loe: raha ja võimu) ning selle takistamiseks ollakse valmis kasatšokki vihtuma ka kõige umbkeelsemate ja Eesti-vaenulikemate vene šovinistidega. Ning minema üha suurematele järeleandmistele. Et neid pärast, kui nad mooramaa mehe kombel oma töö ära on teinud enam tantsupartneril vaja ei lähe ja nad halastamatult kogu eesti rahvaga tantsulavalt alla pühitakse, ei saa nad poliitkasatšoki keerutamisest tekkinud peapöörituses vist arugi. Peapööritus läheb üle, kukkumisel saadud vigastused aga ei pruugi minna.


Henn Põlluaas
Eesti Rahvusliku Liikumise juhatuse liige


Allikas: Terve Mõistuse Sündikaat


Kliki ka nendele artiklitele:
* Lühidalt - 19.06.09
... Meie linn". See asjaolu on võimalik tänu sellele, et Eestis kehtib veel endiselt kodakondsuse tähendust nulliv ja olemuslikult rahvusriigi vaenulik seadus kohalike omavalitsuse valimiste kohta. Üleskutsele ...
* Noor Eesti peatab rahvuse hääbumise

... See on töötav ettepanek vaid siis, kui silmas peetakse ka kohalikke omavalitsusi. No ja siis veel see, et on vaja lõpetada erakondade riigipoolne rahastamine - kurat, kui on tegijad, siis on neil ka tegijad ...
* Jälle kodakondsusest

... ka ilma kodakondsuseta hää küll. Seepärast on BHR'i veendumus selles, et kui Eestis kehtiks analoogne kohaliku omavalitsuse valimiskorralduse seadus kui näiteks Lätis, et riigi esindajaid ka kohalikul ...

Kommentaare (0)

Lisa oma kommentaar


busy
 
KOV valimine vaid kodanikele

Rahvusliku mõttelaadi toetuseks

BHR on tänulik toetuse eest!

Summa: 

Head BHR austajad!

Meie leht sattus pahade inimeste rünnaku alla, mis sundis tegema korrektiive lehe toimimises.
Seetõttu on alates detsembrist 2014. a. BH RuZZland kolinud uuele aadresile:
http://BHRuZZland.balanss.ee


Vanal (käesoleval) aadressile jääb arhiiv, mille kaudu pääseb ligi varasematele materjalidele (artiklid, kirjutised aastatest 2007 - 2014). Uuel ülalnimetatud aadressil asub aga leht uues kuues ja loodetavasti mitte halvem, kui oli vana.

Oleme jälle koos ning alati teadlikud idanaabri kurjusest.

BHR meeskond

AutoTranslation

English Chinese (Traditional) Finnish French German Russian Swedish Latvian Lithuanian Ukrainian Estonian
EI piirilepingule

BHR Cinema

Viimati lisandunud videofail


Kasakate palve