BH RuZZland

Russian PROSAIC!

  • Increase font size
  • Default font size
  • Decrease font size

Sündimata jäänud unistus

E-kiri Print PDF
(0 hindajat, keskm. hinne 0 (maks.5))
XX sajandi kahekümnendatel aastatel eksisteeris Euroopas olukord, et oleks võinud sündida liiduleping riikide vahel või riikide liit, milline oleks võinud muuta ajalugu. Läbirääkimisi alustasid Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola.

Edu korral oleks Euroopas sündinud majanduslikult ning sõjaliselt tugevatel jalgadel seisev kooslus, milline kaotamata oma rahvuslikke erijooni oleks tõenäoliselt olnud teerajajaks arenenud Euroopale ilma eurosotsialismita, mis on omane praegusele Euroopa Liidule. Enamgi veel. Edu korral oleks tekkinud seeläbi ka sõjaline liit, mis oleks eksisteerinud kahe sotsialistliku kakleja vahel (venemaa ja Saksamaa) võimeka puhvrina ning selline asjaolu oleks loonud eelduse II maailmasõja ärajäämisele.

Paraku jah - oleks on oleks ning parem oleks kui olekseid poleks. Liit jäi rajamata ning ajalugu muutmata. Põhjuseks erimeelsused, millest ei suudetud end läbi rääkida. Kõikidel selle liidu potentsiaalsetel liikmetel tuli oma saamatuse eest paarkümmend aastat hiljem maksta ränka hinda. Enam kui pooled neist kaotasid lisaks ka iseseisvuse.

Millised olid erimeelsused, millest ei suudetud jagu saada? Seda teemat analüüsib lühidalt, ent arusaadavalt Küllo Arjakas.

Poola, Soome, Leedu, Läti ja Eesti koostööst ei tulnud midagi välja

Eesti valmistus Tartus Venemaaga rahu tegema, Soome toetas defen­siiv­set seisukohta, Läti ei toetanud separaatrahu, Leedu polnud nõus sellise liiduga, kuhu kuulub Poola – nii jäigi ellu viimata visioon Balti Liidust, mis ulatuks Poolast Soomeni.

Esimese maailmasõja lõpul tekkisid Ida-Euroopas uute riikidena Soome, Leedu, Eesti, Läti ja Poola.

Uued riigid olid küll Venemaast eraldunud, aga see tõsi­asi seostus minevikuga ega toiminud ühendava faktorina. Nõukogude Liidu suhtes olid nad rajariigid, ent ainult sellele ei osatud midagi püsivat ehitada. 1920.–1930. aastatel jäi kolme Balti riigi koostöö nõrgaks või õigemini seda polnudki.

Kõik nad tajusid selget ohtu Nõukogude Venemaalt, alates maailmarevolutsiooni ideede levitamisest nii tääkide kui propagandamaterjalidega ning lõpetades idanaabrilt materiaalset toetust saavate omamaiste enamlaste tegevusega.

Liiga erinevad

Üsna spontaanselt esile tõusnud Balti Liidu moodustamise osas esines nii “romantilisi lahvatusi” kui suurejoonelisi uitmõtteid. Samas arutati ka efektiivse poliitilise, sõjalise ja diplomaatilise liidu variante.

Just rahukõneluste eel Nõukogude Venemaaga 1919. aasta lõpul ning 1920. aastal tekkisidki rajariikide diplomaatidel esimest korda omavahelised tihedamad kontaktid. Tuleb arvestada, et tegu oli üsna erineva ajaloo, kultuuri- ja religioonitaustaga maadega, mis iseseisvusid samuti mõneti erinevalt.

1920. aasta jaanuari keskel toimus Helsingis Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola välisministrite konverents. Selle kutsus kokku küll Soome, ent suuresti Eesti diplomaatide taotlusel. Rõhutati sõjalise konventsiooni võimalikkust, juhul kui kõik viis on Nõukogude Venemaa suhtes ühesugusel poliitilisel seisukohal.

Tegelikult seisukohad lahknesid: Eesti valmistus Tartus Nõukogude Venemaaga rahu tegema, Soome toetas defensiivset seisukohta, Poola ei tahtnud rahu teha, Läti ei toetanud separaatrahu tegemist. Ilmnesid vastuolud Leedu ja Poola vahel, sest Leedu pidas oma riiklusele suureks ohuks Poolat ega olnud nõus sellise sõjalise liiduga, kuhu kuulub Poola.

Vaatamata erimeelsustele, otsustati diplomaatilist protsessi jätkata. Helsingi konverents volitas Soomet kutsuma järgmisele kohtumisele veel Rootsi, Taani ja Norra.

Need juba “vanad” ja geopoliitiliselt rahulikus piirkonnas asetsevad riigid ei tahtnud end siduda ohurikaste Läänemere maadega ning otsustasid üheskoos järgmisest, Riia kohtumisest kõrvale jääda. Märkigem, et Rootsi pidas oma saatkonda Baltimail ajutiseks isegi kuni 1924. aasta suveni, Taani ja eriti Norra jäid siinse regiooni jaoks kaugeks ning neil polnud siin ei majanduslikke ega muid huve.

Tüliküsimusi jätkus ka Läänemere ääres. Poola ja Leedu konflikti kõrvale lisandusid Eesti valitsuse tasunõuded Lätile Vabadussõja ajal osutatud abi eest ning Eesti–Läti lõputud lahkhelid piiriküsimuses.

Järgmine esinduslik konverents, kus osalesid välisministrid, toimus 6. augustist 6. septembrini 1920 Riia lähedal Bulduri suvituskohas. Leedu diplomaatia siht oli moodustada kolme Balti riigi liit, teised osavõtjad pooldasid ulatuslikumat Balti Liitu.

Koostati Soome–Eesti–Läti–Leedu–Poola–Ukraina kaitsekonventsioon ja arbitraažileping ning allkirjastati poliitiline leping, mida küll otsustati enne ratifitseerimist mitte avaldada. Veel ei teatud, et see jääbki Poola, Leedu, Läti, Eesti ja Soome viimaseks tipptasemel kokkusaamiseks.

Esimesed takistused ilmnesid sealsamas: Leedu esitas poliitilisele lepingule reservatsioone ja keeldus sõjalisest liidust niikaua, kui Poola–Leedu vahekord pole reguleeritud.

Leedu ja Poola vastasseis

1920. aasta sügisel tegi võidukas Poola rahu Nõukogude Venemaaga. Seejärel vallutasid “sõltumatud” Poola väeosad 9. oktoobril Leedu ajaloolise pealinna Vilniuse ja selle ümbruskonna. Leedu kaotas 28 000 km2 ja 1,5 miljonit inimest. Sellest ajast jäi Leedu–Poola terav konflikt Balti Liidu loomise suurimaks takistuseks.

Selle tõttu ei ratifitseerinud enam ühegi riigi parlament Bulduri konverentsi poliitilist lepingut.

Eesti ja teiste maade diplomaadid jätkasid Balti Liidu sõlmimiseks otsinguid 1921. aastal. Esialgu lootis Eesti sõlmida sõjalise liidu Läti ja Soomega ning seejärel liitu laiendada. 7. juulil 1921 allkirjastati Eesti–Läti leping, kus kohustuti vastastikku riigi sõltumatust kaitsma. Samuti sätestati kahe maa sõjaväelaste koostöö põhi­mõtted.

Soome, Eesti, Läti ja Poola välisministrid kohtusid 25.–29. juulini Helsingis. Leedu jäi aga sellest kõrvale.

Konverentsil arutati omavahelisi suhteid ning poliitika koordineerimist Nõukogude Venemaa osas. Balti Liidu loomist konverentsi ametlikus päevakorras polnud, ent sellest tehti korduvalt juttu. Eriti surus Balti Liidu küsimust peale Eesti välisminister Ants Piip, kes pidas sel teemal ka separaatseid kõnelusi Soome välisministri Rudolf Holsti ja lätlaste Zigfrīds Anna Meierovicsiga.

Helsingi konverentsi tulemused jäid paraku tagasihoidlikuks. Allakirjutatud lõpp-protokollis kohustuti arendama omavahelist koostööd ning mitte sõlmima leppeid, mis oleks ühe osapoole vastu. Peeti vajalikuks regulaar­seid välisministrite konverentse ning esitada 25. augustil ühisaktsioonina nn simultaan-noot (üheaegselt esitatud noot) Nõukogude Venemaale.

Märtsis 1922 toimus Varssavis järgmine nelja riigi välisministrite konverents. 17. märtsil allkirjastati poliitiline leping, mis tähendas Balti Liidu osas küll väikest, ent siiski sammu edasi.

1920. aastate algusaega iseloomustab mitmes riigis rahvaesinduste tahe domineerida täidesaatva võimu üle. Nii juhtuski, et Soome Eduskunnas tekkis Läänemere riikide poliitilise koostöö lepinguga suur rahulolematus. Parempoolsed saadikud pidasid lepingut kaudselt ka Saksamaa-vastaseks, Soome vasakpoolsed aga tahtsid juba ammugi Rudolf Holstist vabaneda. Varssavi lepingu kohta esitati valitsusele arupärimisi mõlemalt tiivalt.

Lepingu ratifitseerimise küsimus põhjustas Soomes valitsuskriisi, peaminister esitas presidendile lahkumisavalduse. Eduskund asus aga seisukohale, et valitsus jäägu ametisse, ent lahkuma peab välisminister Holst.

Eestil vähe valikuid

Soomlased jätsid riikidevahelise poliitilise koostöö lepingu ratifitseerimata. Eduskund tõmbas sellega selge piiri Soome ja lõuna­naabrite vahele. Peagi algas aga Soome välispoliitika järkjärguline orienteerumine Põhjamaadele.

Eestil jäi nüüd Balti Liidu osas vähe valikuid. Suvel 1923 võttis valitsus suuna liidu sõlmimisele naaberriik Lätiga. Koostöö kulges aga raskustega, sest 1921. aasta juulis allakirjutatud liiduleping koos vastastikuse kaitsega oli parlamendis jäänud ju ratifitseerimata.

Oktoobris 1923 peeti Tallinnas kahe riigi konverents, kus määrati lõplikult kindlaks omavaheline riigipiir, loobuti vastastikku sõjakahjude nõudmisest ja sõlmiti tolliliidu eelleping.

Konverentsi tähtsaim tulemus oli 1. novembril allkirjastatatud Eesti ja Läti sõjalis-poliitilise liidu leping, misjärel avaldas Läti välisminister Meierovics lootust: “Siin on saavutatud Balti Liidu tuum, mis põhja ja lõunasse peab laienema.”

See jäi peokõneliseks arvamuseks, sest ulatuslikumat väikeriikide koostööd vanade ja uute, aga ka mitte uute riikide endi vahel Läänemere ääres ei tekkinud.

Küllo Arjakas
Maaleht

Kliki ka nendele artiklitele:
* Balti Liidust Eesti NSV'ni
... Balti Liit pidi olema majanduslik- ja sõjaline institutsioon, mille mõte oli üksteise abistamine võimaliku venemaa rünnaku puhul. Balti Liidu loomine toetus Esimese maailmasõja ajal ja järel pakutud ideele ...
* 70 aastat "baaside lepingust" venemaaga
... jõud. Balti liit eksisteeris vaid paberil, mitte tegelikkuses – Soome Eesti saadiku P. J. Hynnineni sõnul oli see liit ilma liitlasteta,” selgitab Zetteberg oma raamatus...
* Pilk ajaloole - 06. august
... kuigi aasta on 2009. 1920 aastal tehti tõsine katse luua riikide liit - Balti Liit. Kui see oleks õnnestunud, siis oleks tekkinud märkimisväärse tugevusega poliitiline üksus Euroopasse, mis tõenäoliselt ...

Kommentaare (0)

Lisa oma kommentaar


busy
 
Maaomanik

Rahvusliku mõttelaadi toetuseks

BHR on tänulik toetuse eest!

Summa: 

Head BHR austajad!

Meie leht sattus pahade inimeste rünnaku alla, mis sundis tegema korrektiive lehe toimimises.
Seetõttu on alates detsembrist 2014. a. BH RuZZland kolinud uuele aadresile:
http://BHRuZZland.balanss.ee


Vanal (käesoleval) aadressile jääb arhiiv, mille kaudu pääseb ligi varasematele materjalidele (artiklid, kirjutised aastatest 2007 - 2014). Uuel ülalnimetatud aadressil asub aga leht uues kuues ja loodetavasti mitte halvem, kui oli vana.

Oleme jälle koos ning alati teadlikud idanaabri kurjusest.

BHR meeskond

AutoTranslation

English Chinese (Traditional) Finnish French German Russian Swedish Latvian Lithuanian Ukrainian Estonian
wiki tänubanner

BHR Cinema

Viimati lisandunud videofail


Kasakate palve