BH RuZZland

Russian PROSAIC!

  • Increase font size
  • Default font size
  • Decrease font size

EKSPRESS: Putini endine nõunik: "Venemaa tahab tagasi nii Eestit kui Soomet"

E-kiri Print PDF
(0 hindajat, keskm. hinne 0 (maks.5))
Putini endine nõunik: Ärge lootke NATO-le

Andrei Illarionov oli viis aastat Kremli majandusnõunik. Ta väidab, et Vladimir Putin tahaks tagasi nii Eestit kui Soomet.

Andrei Illarionovi tillukest kabinetti USA pealinnas Washingtonis Cato Instituudis katavad kõrged paberivirnad. Ta tõstab ajalehed, aruanded, internetist prinditud tekstid püüdlikult ühest toa otsast teise, et vabastada ajakirjanikule istumiseks tool ja diktofonile lauanurk.

Cato instituut viljeleb libertalistlikku maailmavaadet. See tähendab piiratud riigivalitsemise ja ulatusliku vabaturu propageerimist. Välispoliitikas kutsub instituut ameeriklasi üles hoiduma sekkumast mujal maailmas toimuvatesse konfliktidesse. Samuti kritiseerivad catoistid NATO laienemist, mis nõrgestab nende arvates USA julgeolekut. Instituut annab välja 500 000 dollari suurust Milton Friedmani auhinda, mille 2006. aastal sai Mart Laar.

Olete öelnud, et Soome võib Venemaa huviorbiidis olla ja samuti Balti riigid.

Paljud inimesed üle maailma ja eriti Venemaa naaberriikides mõtlevad, et millal on nende kord. Kes on järgmine?

Ma olen varem ajakirjanduses öelnud, et Soome võib olla Putini radaril, mitte esimeses või teises järjekorras, aga mingil hetkel, kui Venemaa teised eesmärgid on juba täidetud.

Eesti ei ole selles järjekorras Soomega samal kohal. Eesti on järjekorras kindlasti palju lähemal.

Viimase kuu aja jooksul olen ma siin Washingtonis paljudelt ameeriklastelt – poliitikutelt, ekspertidelt ja sõjaväelastelt – küsinud: “Kui Putin ründab Eestit ja Lätit, siis milline oleks NATO reaktsioon?” Minu küsimus oli päris lihtne ja otsene: kas te kasutate viiendat paragrahvi? Vastus oli ühene: “Ei.”

Ma räägin seda, mida olen kuulnud. Ma ei saa kommenteerida ega hinnangut anda, kui palju peaksin seda väidet usaldama või mida teie, eestlased, peaksite selle vastusega peale hakkama.

Ametlikult ja avalikult öeldakse, et Eesti ja Läti on NATO liikmed ja et Putini rünnak oleks absoluutselt võimatu ja kohatu, seda võetaks kui rünnakut enda riigile.

Aga mina ei küsinud ametlikku avaldust, vaid seda, milline oleks reaalne situatsioon. Kõik inimesed, kellega rääkisin, tunnistasid vastumeelselt, et see on tõsi. Paljudel ei olnud seda meeldiv välja öelda.

Paljud neist ei tahtnud seda tunnistada. Mõned ei öelnudki seda otse, kuid jätsid mulle mulje, et vastus oleks selline. Eri inimesed ütlesid erineva kindluse tasemega – Venemaa rünnaku puhul suure tõenäosusega ei toimuks mingit sõjaväelist vastutegevust.

Aga NATO sõjategevus siiski toimuks?

Mul ei ole võimalik vastata, sest ma ei ole rääkinud Barack Obamaga. Hoolimata rahvusvahelistest lepetest ja seadustest on president see, kes annab käsu sõjategevuseks. Sõjavägi toimib vastavalt käskudele ja korraldustele, mis tulevad ühelt inimeselt Valgest Majast.

Mul ei ole olnud võimalust Obamalt seda küsida, aga isegi kui ma saaks küsida, siis ma ei usaldaks väga palju seda vastust, mis antakse praeguses olukorras. Võib-olla selleks ajaks, kui sõjategevuseks läheb, ei ole USA president enam Obama, vaid keegi teine.

See ei ole küsimus, millele saab vastata täna või homme ja millele saaks Obama või tema pressisekretär vastata. Tähtis ei olegi see, missugune suuline vastus sellele küsimusele antakse. Missuguse vastuse saaks Eesti president või Eesti ühiskond, vaid milline on tegelik, reaalne tegevus. Kas tegutsetakse või mitte.

Minu mulje on selline, et suure tõenäosusega, praeguseid tingimusi arvestades, sõjaväelist vastutegevust ei tule.

Muidugi rakendatakse palju sanktsioone. Tehakse palju kära ja avaldusi, kuidas on rikutud kõiki rahvusvahelisi seadusi – selles pole kahtlust.

Milline on teie nõuanne Eestile?

Ma panin nõuniku ameti maha ja seega ma ei hakka nõu andma. Kuid sellegipoolest tahan eestlastele midagi öelda, sest mul on erilised tunded eestlaste suhtes. Ma kordaksin seda, mida ma ütlesin ukrainlastele, kui andsin hiljuti intervjuu Ukrainskaja Pravdale. Tegelikult ei ole see soovitus, vaid tähelepanek.

Жертва агрессии может получить помощь от других, только если эта жертва агрессии наносит ответный удар. Ehk siis agressiooni ohver saab teistelt abi ainult siis, kui agressiooni ohver osutab vastupanu.

See on inimajaloo üldine seadus. Ainult siis, kui sa hakkad vastu, on sul võimalus, et keegi teine tuleb appi. Garantiid ei ole, aga on olemas võimalus, et sind aidatakse.

Ma ei ole Ukrainas sellist vastupanu näinud. Olen proovinud viimaste kuude jooksul ukrainlasi veenda, et nad peaksid vastupanu osutama. Seni ei ole Ukraina valitsuse sammud suurt edu toonud.

Mulle tundub, et sellel on mitu põhjust. Esiteks nad usuvad, et isegi kui nad vastu ei hakka, siis mingil moel kõik ikkagi laabub. Teiseks usuvad nad, et keegi teine päästab Ukraina – kas siis NATO, USA, Euroopa Liit või kes iganes.

Kolmandaks on praegu toimuv paljudele ukrainlastele šokeeriv, sest nad arvasid, et ukrainlased ja venelased on vennad. Mis on nende riikide ajalugu ja kultuuri arvestades tõsi ning paljud nägid piire Ukraina ja Venemaa vahel kunstlikuna. Kui nad ei näinud ennast ühise rahvana, siis kindlasti vendadena. Ning seepärast oli paljude ukrainlaste jaoks idee, et vennad võiksid neid rünnata, okupeerida, nende õigusi riivata ja neid tappa, anastada…

See tundub ukrainlastele psühholoogiliselt täiesti võimatu ja nad peavad selle idee kuidagi omaks võtma, enne kui saavad midagi teha.

Neljandaks põhjuseks on labane reetmine, mille panid toime Ukraina poliitikud, kes müüsid osa Ukrainast Venemaale, et nad vastutasuks saaksid toetust ja valituks Ukraina presidendiks.

Minu arvates on see kombinatsioon kõigist nendest teguritest.

Olen kindel, et Eestis ei tekiks vastupanuga probleemi.

Muidugi mitte. Eesti on teistsuguse tausta ja ajalooga maa. Kuid muide, 1940. aastal ei olnud mingit vastupanu ka Eestis. Ja miks?

Enne teist maailmasõda nähti Rootsi valitsemisaega kui parimat võõrast valitsust Eesti ajaloos enne iseseisvust. Järgmisena tuli Vene impeeriumi võimu aeg, mis ei olnud küll parim, aga polnud ka liiga halb aeg.

Keegi ei olnud rõõmus välise sekkumise üle aastatel 1939–40, aga paljud eestlased nägid seda kui venelaste tagasitulekut. Arvati, nagu korduks Vene impeerium, mis oli 20 aastat tagasi enne iseseisvust. See polnud hea variant, aga saame hakkama.

Eestlastele oli päris suur šokk teada saada, et need, kes tulid 1939–40, ei olnud venelased, vaid nõukogulased, kes olid hoopis erinevad tegelased, kuigi rääkisid vene keelt.

Seda ei mõista ka paljud venelased, sest nad ei tee vahet venelastel ja nõukogulastel ja see on Venemaa jaoks probleem.

Eestlastele ja paljudele teistele rahvastele oli venelaste ja nõukogulaste vahel erinevuste leidmine ja vahe tegemine väga raske ja valulik ülesanne. Nüüd, mis seal salata, on eestlastel väga oluline õppetund käes.




Mis võib sundida Obamat sekkuma?

Illarionovi kolleeg, Cato Instituudi välispoliitika uuringute direktor Justin Logan:

“Kui heidutustaktika läbi kukub, võib ette kujutada kahte stsenaariumi, mis sunniks USAd sekkuma [võimalikku sõjalisse konflikti Venemaa ja Eesti vahel].

Esimene tuleneb murest USA rahvusvahelise usaldusväärsuse pärast. President, või kongress, võib muretseda, kuidas liitlase hülgamine mõjub suhetele teiste riikidega Saksamaast Jaapanini. Ehk: “Kes meid veel kunagi usub, kui me taganeme kohustustest ametliku koostööleppe liitlase ees?”

Teine põhjus, miks liitlassuhted võivad Washingtoni endaga kaasa tõmmata, on samuti seotud usaldusväärsusega, aga puudutab sisepoliitikat. Ei ole keeruline ette kujutada, et kui Valge Maja loobub oma kohustustest konkreetse liitlase ees, siis Kongressi liikmed, sihtmärgiks oleva riigi lobistid ja analüütikud pistavad presidendi meelehärmiks ulguma USA allaheitlikkusest. Sel taustal võib president tunda survet nii rahvusvahelisel rindel (liitlastelt, kes muretsevad USA lubaduste pärast) kui ka kodurindel.

Katkend artiklist ”Kas Eesti on sõda väärt?”, ilmus 10. aprillil portaalis National Interest


Illarionov: Kuidas minust sai Putini nõunik

“Putin kutsus mind endaga kohtuma veebruaris 2000. Läksin kohale puhtalt uudishimust, sest olin umbusklik tema võimule tõusmise suhtes.

Riigi suvilas Moskvas rääkisime umbes kolm tundi. Putin küsis, mida tuleks Venemaa majandussektoris teha. Tahtsin teada, kas ta tahab jätta muljet, et teeb midagi, või tahab päriselt reforme läbi viia. Olin üllatunud Putini tõsisest huvist majandusteemade vastu ja sellest, kui palju tähelepanu ta pööras detailidele. Ma ei osanud endiselt KGB ohvitserilt nii adekvaatset ja liberaalset lähenemist oodata.

Seal tegi Putin mulle esimest korda ettepaneku saada tema isiklikuks nõunikuks. Keeldusin, kuid ta kutsus mind ka järgmiseks päevaks külla, et arutelu jätkata. Olin lubanud, et veedan päeva oma naisega ja seda ütlesin ka Putinile. Presidendi valimiskampaania oli parasjagu käimas, kõigile oli selge, et tema on järgmine riigipea. Sellisele mehele ei ütlemine pole kohane, eriti Venemaal.

Ta ei öelnud midagi. Olin kindel, et see jääb meie viimaseks kohtumiseks. Minu suureks üllatuseks helises kaks päeva hiljem telefon ja Putin kutsus mind järgmisele kohtumisele. See näitas, et vähemalt tol ajal Putin ei hoolinud pealiskaudsest formaalsusest. Ta teadis, et on inimesi, kes võimule saamise nimel on valmis tegema ükskõik mida. Mina võimust ei hoolinud, olin huvitatud oma erialaste ideede teostamisest.

Kolmandat korda kutsus Putin mind kohtumisele mõni kuu hiljem, kui ta oli juba president. Koosoleku lõpus ta sõnas: “Muide, unustasin öelda, et Andrei Nikolajevitš hakkab tööle minu isikliku nõunikuna.” Võtsin kõik oma diplomaatilised oskused kokku ja vastasin: “Mul on väga kahju, aga ma ei andnud sulle oma nõusolekut.” See hetk oli Putinile valulik, sest vestlus ei toimunud enam meie kahe vahel, vaid tähtsate inimeste ees. Arvasin, et see jäi meie viimaseks vestluseks.

Üllatuslikult Putin jätkas meie kohtumisi ja võttis jätkuvalt minu arvamust kuulda. Arvatavasti ei olnud ta minusuguseid inimesi väga palju kohanud ja võib-olla sellepärast usaldas mind. Jõudsin järeldusele, et Putinil on kindlad kavatsused teha tõsiseid majandusreforme. Tundsin, et mul ei ole enam õigust keelduda, ning leidsin, et proovida ju võib. Tahtsin ametikohta kasutada reformide läbiviimiseks ja seeläbi Venemaa juhtida majanduskasvu teele ning see mul ka õnnestus.

“Võtan pakkumise vastu kolmel tingimusel,” ütlesin Putinile. “Esiteks, mina ise otsustan, kellega ma kohtun ja millistes riikides reisin. Ma ei pea luba küsima sinult ega sinu lähikondlastelt. Teiseks, mul on õigus oma mõtteid avaldada mitte ainult sulle, vaid ka avalikult ühiskonnale. Kolmandaks, kui ma soovin sinuga kontakti saada, siis sa võtad mõistliku aja jooksul ühendust. Kui ma ei saa sinuga ühendust, siis on see selge signaal, et sa ei taha minuga suhelda ja see on minu viimane tööpäev.”

Putin võttis need tingimused vastu.

Mul oli Venemaal hüüdnimi Антисоветник. See on sõnamäng Антисоветчик’ust, kes oli ajalooliselt nõukogude võimu vastane inimene. Aga mina olin ju nõunik ehk советник ja minu nõu läks tihti vastuollu teiste valitsuse nõunike omadega.

Minu tagasiastumisel oli hulk põhjuseid, aga üks väga oluline põhjus oli Beslani kooli pantvangikriis 2004. aasta septembris. Arutasin Putiniga Beslani juhtumit, sest minu jaoks oli laste pihta tulistamine vastuvõtmatu ja mõeldamatu tegu, ometi tuli see käsk presidendilt. Mõistsin, et pean hakkama oma põhimõtetega kompromisse tegema ning selle tagajärjel muutun teistsuguseks inimeseks. Nägin, kuidas mu kolleegid muutusid, ja sain aru, et ma ei saa süsteemi muuta. Ma ei tahtnud saada inimeseks, kelle jaoks laste pihta tulistamine ei ole enam tabu. Nii ma lahkusingi.


Andrei Illarionov (52)

■1983 lõpetab Leningradi ülikooli majandusteaduskonna ja asub tööle õppejõuna

■1993 Vene peaministri Viktor Tšernomõrdini majandusnõunik

■1994 asutab Moskvas majandusanalüüsi instituudi ja töötab selle direktorina

■2000 saab president Vladimir Putini majandusnõunikuks ja esindajaks G8 juures

■2005 lahkub ametist protestiks autoritaarse poliitika vastu

■2006 asub tööle Washingtonis Cato instituudis.

■2010 kirjutab alla avalikule kirjale “Putin peab lahkuma”

Eve Tisler
Eesti Ekspress


Kliki ka nendele artiklitele:
* Putini eksnõunik kummutab väite Krimmist kui põlisest vene maast
Venemaa presidendi majandusnõunik aastatel 2000-2005 ja praegu Vladimir Putini poliitika üks tähtsamaid eksperte Andrei Illarionov kummutab oma endise tööandja väite, nagu oleks Krimm põline vene maa. ...
* Hull ja loll ehk Venemaa ja Euroopa suhted Ukraina kriisis
... kellegi elusid, vaid seab need ohtu. Pinged ukrainlaste ja venelaste vahel üksnes süvenevad sellise sekkumise tagajärjel. Kuid nähtavasti see ongi eesmärk. Andrei Illarionovi hoiatab, et Venemaa võib saata ...
* Venemaa valmistub Georgiat ründama
... rääkima Venemaa ekspresidendi endine majandusnõunik Andrei Illarionov. Tema sõnul peaks sõda algama täna, 6. juulil... "Tema hoiatusi tuleb tõsiselt võtta, aga kas tegemist on just selle kuupäevaga, on ...
* Putini eksnõunik: Venemaal pole strateegiliselt otstarbekas Ukrainat rünnata
Vladimir Putini endise majandusnõuniku Andrei Illarionovi teatel on küll teoreetiliselt olemas võimalus, et Venemaa rakendab Ukraina vastu relvajõudu, kuid see pole strateegiliselt otstarbekas. Washingtonis ...

Kommentaare (0)

Lisa oma kommentaar


busy
 
erakond

Rahvusliku mõttelaadi toetuseks

BHR on tänulik toetuse eest!

Summa: 

Head BHR austajad!

Meie leht sattus pahade inimeste rünnaku alla, mis sundis tegema korrektiive lehe toimimises.
Seetõttu on alates detsembrist 2014. a. BH RuZZland kolinud uuele aadresile:
http://BHRuZZland.balanss.ee


Vanal (käesoleval) aadressile jääb arhiiv, mille kaudu pääseb ligi varasematele materjalidele (artiklid, kirjutised aastatest 2007 - 2014). Uuel ülalnimetatud aadressil asub aga leht uues kuues ja loodetavasti mitte halvem, kui oli vana.

Oleme jälle koos ning alati teadlikud idanaabri kurjusest.

BHR meeskond

AutoTranslation

English Chinese (Traditional) Finnish French German Russian Swedish Latvian Lithuanian Ukrainian Estonian
wiki tänubanner

BHR Cinema

Viimati lisandunud videofail


Kasakate palve