Venemaa "huvitavast" suhtumisest oma naabrussuhetesse on palju kirjutatud. Enamalt jaolt iseloomustab seda suhtumist kahepalgelisus ning topeltstandardid. Seda nii mineviku asjades, oleviku asjades kui ka tuleviku küsimuses.

Just selline venemaa armastus topeltstandardite vastu ei anna võimalust seda riiki usaldada ega ka suhteid normaliseerida.
Ka pole raske (idee järgi) aru saada sellest, et positiivses võtmes edasimineku ainukene eeldus on mineviku asjade ärasilumine. Vastasel juhul kerkib mineviku taak üha uuesti ja uuesti üles.

Rääkides siin mineviku kontekstist, siis on klassikaline näide selles, et kui venemaa teeb juttu sõjakuritegudest või rahvusvahelise õiguse rikkumistest venemaa suhtes, siis pole siin andestamist, unustamist ega saagi neid olla. Venemaa ametliku seisukoha järgi ei saa minevikus tehtud kurja unustada, sest vaid mitteunustamine ja kurjuse poolt tehtu pidev meenutamine hoiab ära selliste sündmuste kordumise tulevikus. Tore ju.

Samas aga kui nüüd vaadata sündmusi naabrite kännu otsast ehk seda, mida venemaa on naabritele teinud, siis on kõik justkui vastupidi. Või nagu on kostnud tuntud venemaa esindaja NATO juures, Dmitri Rogozin: "Võibolla peaks riikidevaheliste suhete arendamiseks kasutama vene ütlust: „Kes vana asja meelde tuletab, sellel silm peast välja!” Alati ei pea vastuseid minevikust otsima,”
Need sõnad ütles mees intervjuus ajalehe Latvijas Avīze, vahendab Läti Delfi.

Suure Isamaasõja - või sel aastal pigem Teise maailmasõja - võiduga seotud paraadid Moskvas on alati olnud seotud hilisemate sõdade meenutamisega.

Telediktorid on ikka teatanud, et just see mööda marssiv väeosa sõdis Afganistanis või Tšetšeenias. Sedapuhku paraadi telekast vaadates ei jäänud küll kõrva märkust, et keegi marssinuist oleks sõdinud Lõuna-Osseetias, ent seda tuletas meelde hoopis välisriikide juhtide ja külaliste näitamine.

Pärast tulutut fotode lappamist (millegipärast lubatud arvu pilte ei olnud) vaatasin Venemaa presidendi internetilehekülge ja „tundus et” sai ametliku kinnituse – saabunud riigijuhtide 23-nimelises nimekirjas olid ka Abhaasia president Bagapš ja Lõuna-Osseetia president Kokoitõ. Mõistagi oli nende kutsumine Kremli poolt loogiline, ent samas ei andnud seda mõista ükski eelnev teade küllakutsutuist. Nii et ikkagi paras üllatus enamusele osalenud presidentidest.

Teine üllatus paljudele oli Putini väisang 7. mail Novorossiiskisse, mille käigus leidis kinnitust, et 2005. aastal alanud uue sõjasadama ehitus läheb edasi (peab lõppema ametlikult aastal 2020 ehk siis kolm aastat hiljem, kui võinuks eeldada Venemaa-Ukraina 1997. aasta lepingu põhjal). Visiidi käigus räägiti avameelselt sellest, et varsti uhkeldab Venemaa Mustal merel kahe suure sõjasadamaga – Novorossiiski ja Sevastoopoliga.

Endine Venemaa kõrge diplomaat nimetab Eesti okupeerimise tunnistamist reetmiseks.

Eesti okupeerimise tunnistamine Nõukogude Liidu poolt haavaks Venemaa välisministeeriumi, samuti kogu Venemaa au ja väärikust, teatas Regnumile endune kõrge diplomaat Mihail Demurin.

Venemaa välisministeeriumi Euroopa valitsuse peadirektori endine asetäitja Demurin töötab praegu Venemaa Föderatsiooninõukogu nõunikuna, tegeledes välismaal elavate nn kaasmaalaste programmidega. Välisministeeriumis töötades oli Demurin üks peamisi Eesti suhtes läbi viidava välispoliitika suunajaid.

Venemaa välisministeeriumis leidub diplomaate, kes seisavad lääne partneritega suhete parandamise eest, kuid Demurini arvates on tegemist hoopis inimestega, kes nõustuvad Venemaa vastastega. Need on halva kasvatusega inimesed, kelle vaateid on kujundanud esimesed väliskomandeeringud lääneriikidesse. „Leidub kutte, kes nende ahvatlustega toime tulid ja isegi karastusid, mõistes, et läänelik, seal hulgas skandinaavialik või soomelik „pehmus“, „euroopalikkus“, „tsiviliseeritus“ – on enamasti lihtsalt kattevari Venemaasse ebasõbralikule suhtumisele. Kuid on ka neid, kes pole ahvatlustega toime tulnud. Kahjuks paljud nendest, kes pole toime tulnud, kasvatavad praegu välisministeeriumi noorpõlve,“ ütles Demurin.

Riigikogu saadikust Isamaa ja Res Publica Liidu liikme Mart Nuti hinnangul ei ole mingit alust arvata, et Vene-Eesti piirilepingu preambuli tühistamine parandaks riikidevahelisi majandussuhteid.

"Ei ole mingit alust arvata, et preambuli tühistamine elavdaks Eesti majandust ja ekspordivõimalusi. Venemaa seisukohti saab vaadata ikkaga poliitilise surve vahendina ja kui Venemaa soovib rakendada majanduslikku survet Eesti poliitiliseks mõjutamiseks, siis ta seda ka teeb sõltumata piirilepingu saatusest," selgitas Nutt Delfile. "Suhted Läti ja Venemaa vahel ei ole piirilepingu sõlmimise järel mingilgi moel paranenud."

Samas meenutas Nutt, et preambul lisati Res Publica initsiatiivil piirilepingu ratifitseerimise seaduse eelnõule, kuid Isamaaliit oli üldse lepingu vastu. "Samas toetasid teised erakonnad preambuli lisamist, mistõttu see otsus tehti suure konsensusega. Preambuli lisamise mõte oli rõhutada, et Eesti ei ole muutnud oma seisukohta Tartu rahulepingu kehtivuse ja õigusliku järjepidevuse küsimuses."

"Kui Venemaa ei oleks risti vastupidist seisukohta esitanud, siis ei oleks ilmselt preambuli järgi olnud ka vajadust. Kuna ei Eesti ega Venemaa seisukohad ei ole Tartu rahu kehtivuse suhtes muutunud, ei ole preambul ka oma aega ära elanud," tõdes Nutt.

Peagi möödub aasta päevast, kui BHR kirjutas Prantsusmaa naasmisest NATO'sse ja püstitas seejuures retoorilise küsimuse - kas Prantslastest saab Trooja hobune NATO's?

Prantslaste olekut ja maneere iseloomustatakse üsna eriskummalisel moel, küll neid halvustavalt/hellitavalt konnasöödikuteks kutsudes, küll rääkides nende "armastusest" rahvusvahelise suhtluskeele "bäd inglish" vastu. Irvhambad armastavad pajatada prantsuse tankidest, millel olevat 1 edaspidi käik ja 5 tagurdamise käiku. Edaspidi sõitmise käik olevat juhuks, kui vaenlane peaks tagant ründama.
Ikka ja jälle meenutatakse, et prantslaste hiilgeajad jäävad monarhismi perioodi ja oma revolutsiooniga pole prantslased peale viletsuse midagi saavutanud - mürgitasid vaid maailma ning tõid igavesest ajast igavesti käibele fraasi, et "revolutsioon sööb oma lapsi".

Valerija Novodvorskaja - (tuntud vene ühiskondlik-poliitiline tegelane, endine dissident ja poliitvang, ajakirjanik, ajalehe "The New Times" kolumnist ning parempoolse partei "Demokraatlik liit" asutaja) on ilmselt üsna sarnast meelt. Sellist meelt, et vähemalt täna  paistab Prantsusmaa pigem Trooja hobusena ja prantslaste koht NATO's on kahjuks eksitus. Seoses kurikuulsa "Mistral" afääriga on ta arvamust avaldanud, et seetõttu vääriks Prantsusmaa NATO'st väljaheitmist.

"Selle eest, et Prantsusmaa kavatseb Venemaale müüa helikopterikandjaid "Mistral", peaks ta NATO'st välja kihutama", kinnitab tuntud poliitik lätlaste Delfi's.
"Ja las ta siis kaitseb end ise oma "Mistralitega", meie aga vaatame seda pealt. Prantslaste tegevus pole midagi muud kui reetmine., III Maailmasõja õhutamine, "kangelastegu", mis sobib ühte ritta Vichy režiimi tegevusega..." keeb Novodvorskaja.