Kui praegu kehtiva korra kohaselt on sisuliselt iga vene keelt rääkiv välismaalane vaat, et automaatselt kaasmaalase staatuses, siis on venemaa nüüd korrastamas oma seadusandlikku baasi, mille tulemuseks peaks olema olukord, kus "kaasmaalase" austava tiitli saab välja teenida vaid see, kes välismaal olles aktiivselt tegeleb vene võimuladviku poliitiliste ideede kaitsel.

Sisuliselt on venemaal valmistatud ette õigusakt, mis peaks garanteerima aktiivse ja tegusa 5. kolonni olemasolu.
Kaasmaalase nimetuse õige kandja on tulevikus vaid see, kes on vene impeeriumile lojaalne persoon. Ja ta peab olema suuteline ära tõestama oma lojaalsuse vene valitsevale režiimile.

Delfi kirjutab tänastes uudistes, et venemaal on ettevalmistamisel seaduseelnõu, mis kohustab välisvenelasi tõestama oma lojaalsust vene riigile.

Seaduseelnõu: välisvenelased tõestagu lojaalsust

Mõned aastad tagasi kirjeldas üks minu Moskva tuttav, kes omal ajal töötas Nõukogude Liidu kindralstaabis, stsenaariumit, mis sisaldas võimalikku sõjalist konflikti Venemaa ja Hiina vahel. Ta pole Venemaal sugugi ainus, kes peab riigile suurimaks julgeolekuohuks mitte ametlikus sõjalises doktriinis viidatud NATOt, vaid eeskätt üha ambitsioonikamaks ja ressursiahnemaks muutuvat Hiinat.

Venemaa poliitilise ja sõjalise analüüsi instituudi asedirektori Aleksandr Hramtšihhini arvates on enam kui 95-protsendiliselt kindel, et kui üldse peaks Venemaad kunagi ähvardama mõni suureulatuslik sõjaline agressioon, siis see lähtub Hiinast. Tema arvates pole küsimus kas, vaid pigem millal.

Ühes oma viimases analüüsis võrdleb Hramtšihhin detailselt Vene ja Hiina relvajõudude võimekust, andes oma kodumaale hävitava hinnangu. Tema arvates on Venemaa suutlikkus kaitsta Kaug-Ida ja Siberit äärmiselt piiratud. Samas on Hiina armee relvastus (püssidest lennukiteni) ja ettevalmistus juba täna muljetavaldavad.

Kuigi tuumarelvastuse võrdluses on Venemaal suur edumaa, on omakorda Hiina tuumaarsenalis piisav hulk heidutusmaterjali. See aga takistab tuumarelva karaistamatut kasutamist, mis omakorda jätaks ikkagi eelise Hiinale.

Washington on otsustanud seoses majanduskriisiga Vanast Maailmast sõjaliselt taanduda. Obama lepitamispoliitika on USA välispoliitikat viimasel ajal Venemaa suhtes neutraalsemaks muutunud. USA peamiseks rivaaliks on tõusmas Hiina, sest Peking ohustab ameeriklaste mõjuvõimu Aasias ning ameeriklased on sunnitud seetõttu Euroopas järgi andma.

USA nõrgenemine globaalsel areenil paneb meid seisma silmitsi "Vene karuga", kes hakkab erinevate kokkulangevuste mõjul „Venemaa ähmastunud akent Euroopasse” raiuma. See on nende kauamängivas strateegilises plaanis juba ammu kavas. Ettevalmistatud psühholoogilise sõja turmtuli on neil kord ägedam, kord nõrgem, kuid viimasel ajal on Moskva selles valdkonnas muutunud märgatavalt sihipärasemaks.

Moskva on oma poliitikas kogu aeg toetunud relvajõule. Suure armee olemasolu on neid ka rasketel aegadel võrdväärselt teiste maailma suurriikidega maailmakaardil hoidnud. Seetõttu üritab Moskva moderniseerida relvastust ja vähendada relvajõude ainult nii palju kui vaja. Venemaa majandushoovad - nafta- ja gaasidollarid - muudetakse lähiajal sõjaliseks jõuks (ligikaudu 400 miljardit dollarit relvastusele).

Eelsoojenduseks ning algatuseks muudetakse operatsioon „Nord Stream“ raames Läänemeri Venemaa sisemereks, mille idakaldal hakkavad kehtima Venemaa mängureeglid. Moskva strateegia on käivitada uus külm sõda ning niigi majanduslikes raskustes siplevale USA-le on see märguanne uuest geopoliitilisest võidurelvastumisest.

Prantsusmaa kaitseministri Herve Morini väide, et Venemaa on muutunud ja külm sõda lõppenud ning see võimaldab Pariisil Moskvale müüa ründerelvana kasutatavat dessantlaeva Mistral, on minu arvates vastuolus NATO liitlaste julgeolekuhuvidega.

Mistrali teemal kirjutasin juba eelmise aasta novembris ning jään ka täna oma arvamuse juurde. Veelgi enam, alles neli päeva tagasi Venemaa presidendi allkirja saanud uus sõjaline doktriin näeb riigi peamise ohuallikana NATOt. Selle kinnitas täna üle ka Venemaa julgelekunõukogu sekretär Nikolai Patrušev.

IRLi kuuluva riigikogu liikme Mart Nuti hinnangul ei annaks Tartu rahu küsimuses Venemaale järeleandmiste tegemine tulemusi.

«See piir muutuks ametlikuks siis, kui mõlemad pooled lepingu ratifitseeriksid,» viitas Nutt Eesti ja Venemaa vahel praegu kehtivale ajutisele kontrolljoonele. «Kuna Eesti on seda teinud, siis lihtsaim võimalus lepingu jõustumiseks oleks Venemaa poolt selle ratifitseerimine.»

Seda, et Eesti tühistaks omapoolse deklaratsiooni, mis on siseriiklik akt, või nõustuks uute läbirääkimistega, ei pea Nutt võimalikuks ega vajalikuks.

«Seega ilmselt lükkub mõlemale poolele vastuvõetav lahendus kaugemasse tulevikku. Vaevalt, et järeleandmised annavad mingi tulemuse.»

Eesti-Vene riigipiiri küsimus on olnud päevakorral juba ligi 20 aastat.

Kui meenutada aega, kui piiriläbirääkimised algasid 1991. aastal esmalt NSV Liiduga ja jätkusid hiljem Vene Föderatsiooniga, siis näeme Nuti sõnul, et algselt teineteisest väga kaugel olnud seisukohad on järk-järgult lähenenud.
Vene poole jäikuse tõttu on tema väitel täna laual kaks alternatiivi: kas nõustuda kontrolljoonel asuva riigipiiriga või lükata piirilepingu teema kaugemasse tulevikku.

«De facto on kontrolljoon riigipiiriks. Jõustunud lepingut selle kohta ei ole, kuna Vene pool võttis teatavasti allkirja piirilepingult tagasi. Praktilises asjaajamises ei muuda see tõik iseenesest midagi, kuid võib tõepoolest tõdeda, et de jure riigipiiri, mida nii Eesti kui Venemaa ühiselt tunnustaksid, riikide vahel ei ole.»

Postimees.ee küsib parlamendierakondadelt, mis tingimustel võiks praegune kontrolljoon muutuda ametlikuks Eesti-Vene piiriks.

Alo Raun, vanemtoimetaja
Postimees