Rida Ukraina opositsioonilisi erakondi ja ühiskondlikke organisatsioone lõid 10. mail Kiievis Rahvusliku Ukraina Kaitsekomitee, millega soovitakse kaitsta ühiselt riiklikke huve.

Ukraina infoagentuuri UNIANi teatel kirjutasid komitee asutamise aktile kokku alla orgkomiteesse kuuluva üheksa poliitpartei ja ühingu esindajad.

Teiste seas ka eelmise peaministri Julija Tõmošenko Batjkivštšõna (Isamaa), Ukraina Rahvuslik Liikumine, eelmise siseministri Juri Lutsenko Rahvuslik Omakaitse, Oleh Tjahnõboki üleukrainalik ühendus Svoboda (Vabadus), Ukraina Partei, partei Reformid ja Kord, Ukraina Sotsiaaldemokraatlik Partei, Isamaa Kaitsmise Partei ja Ukraina Euroopa Partei.

Eelmise presidendi Viktor Juštšenko erakond Meie Ukraina toetas komitee loomist, kuid ametlikult sellega ei liitunud. Juštšenkot ennast asutamisüritusel polnud, teda asendas presidendi sekretariaadi toonane juht Vera Uljantšenko.

Kiievis kogunesid täna tuhanded ukrainlased parlamendi ette mõistmaks hukka president Viktor Janukovõtši kokkulepet, mis jätab Vene mereväebaasi Krimmi poolsaarele veel veerand sajandiks.

Protestijad, kelle seas paljud olid läänemeelsete opositsiooniparteide liikmed ja toetajad, kandsid loosungeid, milles tauniti Ukraina rahvusliku suveräänsuse hävitamist ja nõuti Vene sõjalaevastiku riigist väljaviimist, edastas AFP korrespondent.

Moskvaga suhteid parandada üritav president Janukovõtš sõlmis vastuolusid põhjustava kokkuleppe Vene ametivenna Dmitri Medvedeviga alles kolmapäeval. Selle kohaselt pikeneb veel veerand sajandi võrra rendileping, mille alusel Venemaa saab hoida oma Musta mere laevastikku Sevastopoli sadamas. Leping pidi algselt lõppema 2017. aastal.

Venemaa müüb vastutasuks ukrainlastele maagaasi 30 protsenti odavamalt, mis säästab Kiievile miljardeid dollareid majanduskriisist taastumiseks. Läänemeelsed parteid peavad presidendi otsust Ukraina rahvuslike huvide reetmiseks ning nõuavad tema tagandamist.

Ukraina ja Venemaa oma tippesindajate näol on teatavasti sõlminud rida kokkuleppeid, mis on nii Ukrainas eneses kui venemaal ning läänemaailmas üles kergitanud parasjagu poliittolmu ning emotsioone.
Loomulikult käib jutt formaalselt Ukrainale kuuluva kuid venemaa halduses oleva Musta mere laevastiku Sevastoopoli peabaasi rendilepingu pikendamisest ning vastutasuks odava gaasi saatmisest venemaalt Ukrainasse.

Pole saladus selles, et Ukraina riik on sisuliselt lõhenenud kaheks kogukonnaks. Venemaa aastakümnete pikkune ideoloogiline töö koos venemaale nõukogude perioodil iseloomuliku rahvastikupoliitikale on tõhusat vilja kandnud. Sisuliselt pool Ukrainast (ida osa) hoiab end vaimselt, kultuuriliselt ning poliitilistelt seisukohtadelt venemaa küljes. Teine pool aga vaatab läänemaailma poole.

Ülaltoodud lepingute sõlmimine on löönud veelgi suurema lõhe ukraina ühiskonda. Haav on sedavõrd valuline (et mitte öelda OHTLIK?), et puhtalt Moskva suunal töötav praegune Ukraina president Janukovitš on sunnitud nende lepingute sõlmimise õigustamiseks vabandusi otsima. Kuigi see tundub kummaline, aga tõepoolest on Janukovitš tunnistanud, et sedakorda mängis venemaa ta lihtsalt üle ja pani ta sunnitud olukorda. Seda nii, et tema - Janukovits, ei saanud lepinguid venemaaga allkirjastamast jätta. Ühtlasi ei unusta Janukovitš koos vabandustega viskamast süüdistusi oma rivaalide kapsaaeda, kes selles jamas nii või teisiti ikka väga süüdi olid. Näide Janukovitši "vabandusest" on toodud muuhulgas ka Newsru.com netisaidil.

Sõlmitud lepingud on puhevile ajanud läänemeelsed jõud ning andnud võimaluse populaarsuse maha mänginud endisele presidendile Juštšenko'le uuesti jõude koondama hakata.

Tänane uudistevoog on kandnud Ukraina poliitiliselt rindelt meie lugejateni üsna tõsise pommuudise. See käsitleb Ukraina - seni kindlalt moskvameelse partei (Regioonide partei) juhi ning äsja presidendiks saanud Janukovitši avaldust seoses Georgiale kuuluvate ning ennast iseseisvaks kuulutanud provintside - Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvuse tunnustamist.

Regioonide partei nagu ka selle liider Janukovitš on ennast varasematel perioodidel ikka ja jälle näidanud Moskva poliitilise suuna toetajana. Selline toetus käsitles Ukraina sise- ja välispoliitika mistahes külgi - Sevastoopolist ja seal asuvatest vene sõjabaasidest kuni Ukraina keelepoliitikani ning ajaloo problemaatikani.

Vaatlejad on küll varasemalt hoiatanud, et Janukovitsis näha puhtalt Moskva kätt oleks ilmselt ekslik. Sellegipoolest ollakse siiamaani selle mehe suhtes väga äraootaval seisukohal.

Esimese tõsisema poliitilise hoiatuse oma valikute ja otsustuste osas, mis puudutab suhteid Moskvaga, tegi president Janukovitš aga koheselt pelae troonile asumist kui otsustas oma esimese riigivisiidi korraldada mitte Moskvasse (nagu eeldati) vaid hoopistükkis Euroliidu peakontorisse.

Ukraina riik on lõhenenud. Seda nii kultuurilt, keelelt kui suhtumisest ajaloosse.

Ukraina läänepoolne osa vaatab Euroopa poole ja tunneb end selle osana, idapoolne Ukraina aga seob end avalikult venemaa ja vene kultuuriga. Seda nii rahvuslikult koosseisult kui ka vaimsete ning kultuursete väärtuste hindamise alusel.

Selline lõhestatus on eksisteerinud riigis tegelikult juba väga ammu. Ka nõukogude perioodil. Ühelt poolt on venemaa Ukrainas läbi viinud samasugust rahvus- ja koloniaalpoliitikat nagu näiteks Eestis, kus teatud suured piirkonnad "tööstusrevolutsiooni, elektrifitseerimise ja kollektiviseerimise" egiidi all asustati venekeelse elanikkonnaga (nagu meil Narva kant) ning sealne praegune elanikkond tunneb ennast ja tahab olla "suure venna" kaitse all.
Teisalt aga tabas ukraina rahvast vene valitsuse all olles, möödunud sajandi  kolmekümnendatel aastatel erakordselt räige riiklik toitlustuspoliitika, mistõttu suri inimesi nälga miljonite kaupa (nn golodomor või holodomor).

Suhtumine riigi tulevikku suurendab lõhet räigelt, sest lääneosa näeb oma tulevikku Euroliidus ja NATO's, idaosa näeb tulevikku liidus venemaaga ja sõjalises seotuses venemaa sõjalise blokiga.