Kõrgõzstan'i ümber toimuv on BHR'is leidnud üsna laia peegeldust.
Siinjuures võib esitada üsna loogilise küsimuse - kuidas see teema puudutab BHR saidi temaatikat, mille kandvaks ideeks on ju "russian prosaic" - mosaiik venemaa igapäevaelust ja poliitilisest proosast.

Tegelikult on seosed otsesed. Ühelt poolt on ju Kõrgõzstan meie, Maarjamaa elanike endine "vennasrahvas" NSVL'i päevilt. Teisalt aga on seal toimuv klassikaline näide kuidas ühte ja sama toimuvat asja saab käsitleda erineva nurga alt ja vastavalt soovile, kas siis heas või halvas võtmes. Kolmandaks on aga Kõrgõzstanis toimuv otseses seoses venemaa poliitilise käitumiskultuuriga ning paljud küsimused on jäänud õhku. Välistada ei saa sedagi, et kogu Kõrgõzstani "revolutsioon" oli vene eriteenistuste poolt korraldatud kättemaks Bakijevile, kes liiga agaralt püüdis pugeda kõikidele erinevatele jõukeskustele. Tulemuseks oli aga üldine rahulolematus ning teadagi - mitut jumalat korraga teenida pole võimalik - see viib kollapsini.

Alustaks siis sõnast "revolutsioon". Selle sõna kuvand on teadagi positiivne.
Nõukoguliku kasvatusega ja nn demokratiseerimise tuhinas on mitmeid põlvkondi kasvatatud vaimus, et revolutsioon on positiivne nähtus. Revolutsioon on heroism, kangelaslik võitlus parema tuleviku nimel, pahade vanade mahasurumine ja uue sotsiaalse ning poliitilise elukvaliteedi esilemanamine jõuliste meetoditega. Revolutsioon on kvalitatiivne muutus kultuuris ja ühiskondlikus elus, eeskätt poliitikas, plahvatuslik üleminek ühelt kvaliteedilt teisele.

"Mäss" (ka vastuhakk) seevastu on ilmselgelt negatiivse kuvandiga.
Mässu ajal püütakse saavutada sama, mida juba ülalpool on kirjeldatud. Reeglina aga see ei õnnestu. Kui ebaõnnestub, siis on mäss, kui õnnestub, siis on revolutsioon. Muidugi on eeltoodud kirjeldustes erandeid, kuid, kus neid ei oleks?

Saksa ajaleht Süddeutsche Zeitung kirjutab, et nii Balti riike kui Venemaad on majanduslangus eriti rängalt tabanud. Majanduslik vajadus sunnib ajalehe väitel aga parandama omavahelisi suhteid.

Süddeutsche Zeitung kirjutab, et juba 70 aastat on olnud küsimus selles, kas Nõukogude Liit oli vabastaja või okupant. Endised liiduvabariigid ja võimas Venemaa on selles osas eri meelt, vahendab Leedu Delfi.

Lähiajaloo tõlgendamine halvendab siiani vastastikuseid suhteid. Nõukogude mälestusmärkide demonteerimine ja venekeelse elanikkonna õiguste piiramine räägivad sellest, et okupatsioonide ja repressioonide tekitatud haavad on Balti riikides veel lahtised.

Suhteid halvendas veelgi 2008. aasta sõda Kaukaasias. Balti riikide juhtkond asus Gruusia poolele, sest see oli nende jaoks põhimõtteline küsimus. Sellest hoolimata on olemas märgid lähenemisest. Sõda Kaukaasias on juba unustatud. Gruusia ei saa enam arvestada tingimusteta toetusega. Gruusia ja Ukraina NATO-sse astumine, mida Balti riigid häälekalt toetasid, ei ole praeguseks hetkeks enam aktuaalne.

On kummaline et see, mida ei suuda ega taha teha vene võimud, seda suudab teha vene inimene, kes tunneb uhkust oma rahva ja rahvuse üle. Tõsi - see inimene on võimudega opositsioonilisel seisukohal paljudes küsimustes, aga siiski ...
Ja kuni on sellisedi Inimesi venelaste seas, seni on lootust nii vene rahval kui ka vene riigil kord tõusta tõesti võrdväärse ja väärikana üles - seisma austusväärsena oma naabrite kõrvale.

Sergei Kovaljov: "Andke meile andeks!"

Vene dissident Sergei Kovaljov ütles Leedu taasiseseisvumise 20. aastapäevale pühendatud kõnes Vilniuses, et vaatamata 20 aasta möödumisele võib ta korrata toona öeldud sõnu: „Andke meile andeks!”

Kovaljov palus Leedu seimi pidulikul istungil esinedes andestust selle eest, et Venemaa elanikud toetavad ebaseaduslikku võimu, et taas on tekkinud poliitvangid ja nende arv kasvab, ning et kõrgetasemelised ametnikud väldivad Balti riikidest rääkides sõna okupatsioon, vahendab Leedu Delfi.

Venemaa tuntud ajakirjanike, demokraatide ja inimõiguslaste ühine avaldus, mis ilmus üleeilses Le Monde'is, väärib laiemat tähelepanu ja toetust. Eriti peaksid seda tõsiselt lugema need, kes iseenda väärikust ning põhimõtteid ohvriks tuues püüdlevad soovunelmate suunas.

Avalduse autorid seavad üheselt kahtluse alla Euroopa poliitikute soovi pöörata suhetes Venemaaga uus lehekülg, unustades või eirates samas mitmeid väga tõsiseid arenguid Kremli sise- ja välispoliitikas. Viidatakse nii ajakirjanike, advokaatide kui inimõiguslaste karistamatule tapmisele, Gruusia osalisele okupeerimisele, Eutelsati lepingumurdmisele, Mistrali laevatehingule ja muule.

Allakirjutanute hulgas on terve rida inimesi, kellega ka minul on tulnud erinevatel aegadel kohtuda. Mitmeidki neist võib sõna otseses mõttes nimetada Venemaa südametunnistuseks, kes läbi aegade on hoidnud kinni põhimõtetest ega ole murdunud vabadusi piirava või jalge alla tallava võimu tegevuse tõttu.

Tegelikult on nad eeskujuks mitte ainult Venemaal, vaid ka Euroopas. Eriti nendele poliitikutele, kes on oma lühiajalise heaolu nimel valmis muutma väärtused ning põhimõtted peenrahaks. Ma soovitan lugeda seda avaldust ka meie kohalikel "kangelastel", kes väsimatult lasevad välja paista oma rumalusel või küünilisusel.