Väljend "Nõukogudejärgne" ("post-Soviet") ripub teenimatult kivina meie rahva ja riigi kaelas ning on aeg sellest vabaneda, leiab kommunikatsioonikonsultant, ettevõtja ja endine ajakirjanik Jüri Estam.

ERR-i ingliskeelses uudisteportaalis ilmunud essees osutab Estam sellele, et rahvusvahelisel üldsusel on aeg loobuda mõiste "post-Soviet" kasutamisest Eesti, aga ka Läti ja Leedu kohta. Esiteks on see kuvand nii raskesti defineeritav, et taoline üldistus ei ole adekvaatne tänaseks väljakujunenud Ida Euroopa ja endise Nõukogude ruumi üldistavaks kirjeldamiseks, kuna igal riigil on oma iseärasused.

Ühtedele on "Nõukogudejärgne" periodiseeringu mõiste, teised viitavad hoopis suurte sisemiste erinevustega geograafilisele alale, aga kolmandad isikud kasutavad seda lihtsalt halvustamiseks. Nõukogudejärgne kui termin Eesti iseloomustamiseks välismaisele publikule toob pigem halba kui head. On aeg see maha raputada.    

"Millal näitab Geigeri loendur, et "Nõukogudejärgne" on alanenud ohutule tasemele? Piltlikult öeldes ei anna ükski komisjon sellest teada, kui me ise seda ei tee ega julgusta ka teisi terminoloogilisele minevikule kriipsu peale tõmbama," kirjutab autor.

Tallinna linnavolikogu IRLi fraktsiooni liikmed Tarmo Kruusimäe ja Andres Luus andsid tänasel volikogu istungil üle eelnõu, mille sisuks on luua Tallinna kommunismiohvrite memoriaal.

«Kommunismiohvrite memoriaali loomisest on räägitud aastaid, kuid kahjuks tänaseni ei olda ilusast jutust kaugemale jõutud. Arvestades koledusi, mida kommunistlik režiim Eesti rahvale põhjustas, tuleks režiimis kannatanute mälestuseks memoriaaliküsimus kiirelt lahendada,» sõnas Kruusimäe.

Linnavoliniku sõnul ei tähendaks kommunismiohvrite memoriaal Tallinnas mitte ainult kohta, kuhu kannatanute mälestuseks lilli asetada, vaid tegemist oleks üleüldise totalitarismi- ja vägivallavastase sümboliga.

Miinijahtija Ugandi leidis möödunud nädala lõpus Saaremaa lähistel läbi viidud operatsiooni käigus Vabadussõjas hukkunud Briti sõjalaevade HMS (Her MajestyŽs Ships) Cassandra, HMS Myrtle ja HMS Gentiani vrakid.

Vrakid asuvad 60-100 meetri sügavuses ja kuuluvad vastavalt rahvusvahelistele tavadele Ühendkuningriigile. Laevade otsimisoperatsioon viidi läbi koostöös Eesti Meremuuseumiga.

Oleme kindlad, et tegemist on just Vabadussõjas hukkunud Ühendkuningriigi alustega, ütles Mereväe staabi ülem kaptenmajor Ivo Värk. Ugandi otsis laevu tollase Briti admirali Alexander-Sinclairi antud viimaste koordinaatide alusel, mis olid arvestades tolleaegseid navigatsioonivahendeid- ja võimalusi, üllatavalt täpsed.

Ugandi komandöri vanemleitnant Villu Klesmanni sõnul oleks vrakkide leidmine mõned aastad tagasi olnud oluliselt raskem, kuna tänastel mereväe laevadel on kasutada palju kaasaegsem tehnika. Sonaripildi järgi võime üsna kindlad olla, et tegemist on just Cassandra, Gentiani ja MyrtleŽga, ütles vanemleitnant Klesmann.

Täna 105 aastat tagasi e. 11. augustil 1905. aastal sündis Riias tulevane Eesti Wabariigi diplomaat ning meie riikluse järjepidevuse hoidmisel olulist rolli etendanud diplomaat Ernst Jaakson († 4. september 1998 New York).

Ta oli peakonsul saadiku ülesandeis Ameerika Ühendriikides Nõukogude okupatsiooni ajal ja 1990. aastate algul, ühtlasi esimene Eesti Vabariigi erakorraline ja täievoliline suursaadik.

Ernst Jaakson oli Eesti välisteenistuses kokku 79 aastat, alates 1919. aastast. Ta alustas Eesti Riia saatkonnas jooksupoisina ning tõusis hiljem sekretäri ametisse. 1927–1928 teenis ta aega Eesti sõjaväes ning naasis seejärel diplomaaditööle. 1929 saadeti ta tööle USA-sse ning uuesti sai ta Eestit külastada alles 1992. aastal.

Esialgu töötas Jaakson San Franciscos, kuid sai peagi peakonsuli abiks ning 1940. aastal omistati talle Valgetähe teenetemärk. Kui Nõukogude Liit Eesti okupeeris, otsustasid Eesti saatkonnad tööd jätkata ning suutsid teha edukat lobitööd Nõukogude okupatsiooni mittetunnustamiseks Baltikumis. Saatkonna esialgsed tõsised rahamured lahendati 1941. aastal, kui USA lubas neil kasutada seni külmutatud Eesti Vabariigi varasid sealsetes pankades.

790 aastat tagasi, e. 08.08.1220 toimus Lihulal lahing saarlaste (tõenäoliselt ka läänemaalaste) malevate ning Rootsi kuninga eliitväe vahel. Lahing lõppes eestlaste võiduga.

Aga algas see selliselt, et ristirahvad hakkasid Kirde-Euroopa paganapiirkondade vastu elavat huvi üles näitama XII sajandi lõpuveerandil ning, et asjast ikka asja saaks, kuulutas Rooma paavst Celestine III 1193. aastal välja "Põhja ristisõja" (kutsutakse ka Läänemere ristisõjaks). Nimetatud kampaania kestel toimus "Liivi ristisõda" aastatel 1198-1290. Algas see meie liivi sugulasrahva, kunagi eksisteerinud suure ja tugeva hõimu, liivlaste alistamisega, kelle elualad tollal poolt praeguse Läti territooriumi katsid ning lõppes teise meie tugeva sugulasrahva - kurelaste (ka semgalite) alistamisega 1290. aastal. Siis sai alguse kurelaste ja liivlaste allakäik ning praeguseks neid rahvaid enam ei eksisteeri.

XIII sajandi alguses jõuti ristisõdadega Eestimaa pinnale.

Sakslaste jaoks oli Eestimaa pinnal üheks tähtsaimaks piirkonnaks Wiekland (ladina keeles Rotalia, maarahvale Läänemaa) ning kõige olulisemaks asulaks Eestimaa Leal (tänapäeval tuntud kui Lihula), kus asus tugev (sellel ajahetkel küll eestalstele kuuluv) kindlus - Lihula linnus.
Muide - Lihulast oleks võinud vabalt saada ka Eestimaa pealinn hilisema Reval'i (Rewel - Tallinna nimetus 1219. a. kuni iseseisvumiseni 1918. a.) asemel. Seda asjaolu kinnitab ka see, et Riia peapiiskop Albert von Buxhoevden määras 1211. aastal Lihula alguses Lihula piiskopi residentsi asukohaks ning 1220 suisa Eestimaa piiskopi residentsiks. Täpsemalt märgib Wikipedia, et Piiskop Albert nimetas 1220. aastal uueks Lihula ja Eestimaa piiskopiks oma venna Hermanni. Säärase valiku põhjuseks oli tõenäoliselt eeldatav Lihula tuntus kaitstud paiga ning tähtsa keskusena mitte üksi Läänemaal, vaid ka kaugemal. Lihulas asus tolle aja kohta märkimisväärse suurusega asula. Samuti paiknes ta strateegilist tähtsust omava mandrilt Saaremaale suunduva tee ääres. See tee pidi tollal igal juhul läbima Lihulat, sest soiste alade tõttu ei olnud võimalik liigelda ei põhja ega ka lõuna poolt. Piiskopi residentsiks kuulutamine andis head eeldused Lihula Eesti pealinnaks kujunemisele, kuid teatavasti selles suunas areng siiski hiljem ei läinud. Kuid igal juhul pidi enne toimuma Lihula vallutamine eestlastelt.